No nii kogemuste vahetamise korras...

tahan teile täna kirjutada sellest, kuidas ma Soomes haiglas olin ja kuidas arstid ja muu haiglapersonal minuga kümme päeva ilusti suhtlesid. Aga köigepealt, palun lugege läbi Kadri Ibruse artikkel tänases Päevalehes. Nii nagu Kadri kirjutab, nii on asjad Eestis. Olen kogenud sama ja olnud solvunud ja hämmeldunud jne. Eestis. Soomes aga on sedasi... Kui ma esimest korda Soome meditsiiniga kokku puutusin (aasta 2001), sattusin kopsu(kelme)pöletikuga haiglasse. Protsess ise nägi välja järgmine: 1. helistan kiirabisse ja mulle tullakse koju järele, hind 50 marka, ja viiakse kiirabi punkti. 2. seal ootan veidike, arst käib ja koputab ja kuulab mind läbi, näeb, et asi tösine, teeb valuvaigistava süsti ja kutsub kiirabiauto, et mind haiglasse toimetada. 3. tulevad jälle sama poisid ja viivad mind edasi haiglasse (eelmise 50 margase arve eest) 4. haigla uksel vötab mind vastu kanderaamiga kena noormees (söjaväeteenistuses, aga tööl haigals, sest ei taha pöhimötteliselt söjaväkke minna, seetöttu on tsiviilteenistuses), uurib, kuidas mul ravikindlustusega on. Saab selgeks, et on küll ja söidutab edasi vastuvötu osakonda. Paari tunne jooksul paneb valvearst mulle diagnoosi - enne seda aga teeb köikvöimalikud analüüsid köikidest asjadest, millest analüüse vöimalik saada on. 5. Analüüside vastused käes, diagnoos selge, tuleb tohter ja räägib mulle köik ära, mis mulle tehti ja miks just nii tehti ja mis mul tegelikult viga on. Näitab röntgenpilti ka ja ohtlikult tursusnud kohti kopsudes, mida ta hellitavalt pulladeks (saiakesteks) kutsub.Pean tunnistama, et sellest kümnest minutist minu anatoomia öpingutes oli rohkem kasu kui 12 aastasest keskkoolis öppimisest. Seejärel räägib ta mulle ära, millise ravi ta mulle määrab ja et mida ja kuipalju minu organismi süstima ja muidu manustama hakatakse, ja mis tulemused selle köigel oodatavalt on.jutt lihtne ja arusaadav, isegi 40 kraadise palavikuga suurte valude käes kannatavale koleerikule. 6. seejärel söidutab kena poiss mu sisehaiguste osakonda, kus mind vötab vastu kena söbralik naisterahvas. kell on öhtul kell 11. Köigepealt küsib kena naisterahvas, et äkki ma tahaks enne magamist ühe väikese dushi vötta? Loobun, sest ei saa end väga liigutada suurte valude töttu rinnus. kena naine ütleb, et olgu siis nii, jätame dushi vahele praegu öhtul, aga hommikul tuleb küll üritada pesta, sest hügieen on osa kopsupöletiku ravist. seejärel küsib kena naisterahvas, et äkki ma soovin süüa - pärast pikka ootamist ja uuringuid ja analüüse vastuvötu osakonnas on mul kinldasti köht tühjaks läinud... Et kas ma soovin jogurtit vöi vöileiba vöi natuke teed... Tahan jah, köht on töesti tühi. Viivukese hetke pärast tuleb kena naine tagasi jogurti ja tee ja vöileibadega. Ja koos minu seadusliku mehega, kes nüüd, kuuldes minu haigalssesattumist, oli kibekähku Soome poole teele asunud, ja keskööks Jyväskylla jöudnud...Juba ainuüksi sellepärast, et kesköösel mulle vöileibu haiglas pakuti ja isiklik mees ka veel mu juurde palatisse juhatati, läks olemine hulga paremaks... 7. valu aga ei tahtnud jäele anda ja kiirabis süstitud valuvaigisti nagu oleks vesi olnud. hakkasin üsna pea kenalt naiselt nuruma, et teeks veel ühe valuvaigistava süsti, sest valu töttu rinnus ei saanud uinuda. Kena naine vastas malbelt naeratades: "te olete juba väga suure annuse saanud, ma ei vöi teile rohkem seda rohtu süstida, see vöib teile hoopis halba teha. aga ma toon teile hingamise kergendamiseks hapnikumaski ja proovime teile leida sobiva asendi, et ikkagi saaksite uinuda..." nii ka juhtus, sain sel öösel isegi veidi magada. 8. Hommikul hakkas uus ravimiseralli peale. süstid, tilgutid, dush, puhtad voodiriided, vahepeal sööki ("kas te soovite shnitslit koos riisi vöi kartulipudruga?"). Arvan, et köige rohkem 10 minutiks jäeti mind täiesti üksi. Kogu aeg keegi käis vaatams ja uurimas, et kas ma soovin midagi, kas köik on hästi ja kas tilguti ikka töötab ja kas rohud on vöetud jne. 9. Tuli mu oma raviarst. Ja rääkis mulle uuesti, mis mul viga on ja kuidas nad mind ravida mötlevad. Rahulikult ja lihtsalt. puhtas soome keeles, nii et isegi eestlane aru sai...Kannatlikult ja kiirustamata. Ja mitte kuidagi ei jäänud sellist muljet, et loll patsient ei jaga ööd ega müsti sellest, mis tema ihus toimumas on. 10. Ja nii toimus see rutiin viis päeva. 11. Viienda päeva öhtupoolikul tuli mu arst erakorraliselt mu juurde ja teatas, et senine ravi ei anna oodatud tulemusi, haigus ei taandu piisavalt kiiresti ja et ta on tellinud Tampere Ülikooli haiglast asjatundja minu tervislikku seisundit konsulteerima. Ja et see arst tuleb öhtul üheksa ja kümne vahel mind vaatama. 12. Tampere Ülikooli haigla arsti ettepanek oli, et tuleb minna kangema antibiootilise ravimiga edasi. "Mida te arvate?" küsib tohtrihärra minult, "kas te oleksite nöus, kui me teie raviskeemi muudame selle kangema rohu peale?" Mida mina oskan vastata? vastasin, et jah, kui see paremini mind ravib, siis kindlasti... Selle peale ütleb arst: "Aga see ravim vöib tekitada teie veresoontes pöletikku ja seda saab manustada vaid väga aeglase tilgutamisega. Sisuliselt peate olema väga pikalt voodis tilgutite all..." Ok, kui nii, siis nii, olin loomulikult nöus, sest tahtsin väga terveks saada. "See pikk manustamine on tingitud sellest, et see ravim on piimhappebakterite baasil ja seepärast vöib ärritada teie veresooni ja seda peab aeglaselt tilgutama. Ega teil piimhappe bakteriote suhtes allergiaid ei ole?", jätkab arst minule olukorra selgitamist... pean ütelma, et hästi informeeritud patsient on tegelikult parim patsient, sest ta teadmus suureneb ja sellega koos ka tema teadlikkus ja ta oskab juba ise jälgida protsesse, mis temega toimuvad. Oskab ise panna tähele olulisi märke ja muutusi oma tervise juures. ja on kindlasti paremini motiveeritud ka paranema, sest ta teab, mis temaga toimub. Inimene tahab seda alati teada. ja mitte vähetähtis pole selle asja juures ka väärikuse küsimus - kuigi ma tean sama palju meditsiinist kui siga pühapäevasest päevast, ometigi vöttis minu arstionu selle aja ja haris mind. Köik selle nimel, et ka tema töö oleks tulemuslikum, et tekiks meeskonnatöö haige ja arsti vahel. Läkski kümme päeva ja olin terve. Veresoonte pöletik tuli ka, aga see oli köik kökimöki vörreldes kopsukelme pöletikuga. Pärast seda käisin iga kuu poole aasta jooksul tegemas kopsupilte ja iga kord vaatasime koos raviarstiga, et kuidas need saiakesed seal kopsus vähenevad... ja iga kord rääkisime me minu tervisest ja sellega seotud asjadest, kuida kopsupöletiku järel kopsud jälle kenasti tööle saaks, kuidas vältida astma tekkmist ja muid selle haiguse tagajärel tekkida vöivadi tüsistusi... Ausalt öelda, haigus on kole ja paha, aga sedasi haigals oleks teinegi kord veel...

Tahtiski äkki eestlase maha nottida?

Muidu tavaliselt puutun ma siin Soomes enamasti kokku intelligentsete ja soliidsete ja stiilsete ja viisakate ja igat muud pidi kenade soomlastega. Aga vahel, nagu elus ikka, satub mu teele ka mölakaid, noh selliseid mölakaid nagu see Lotila Sami eestlaste kohta kogu aeg kirjutab... Et ei saa millesti aru, on kut tummahambad ja veel lollimadki. Vot aeg ajalt juhtub selliseid isendeid ka Soomes ette, Nimetagem neid siis Sami Lotila auks lottlasteks. Täna siis üks meie kroteriühistu parklas. Kuna minu korter on köige parklapoolsem, siis hakkab seal toimuv köigepealt mulle silma, körva ja vahel ka ninna. Täna oli siis nii, et üks lottlane, va mölakas-möhk-tölpalik väikeseajuline haruldane soome rullnoku oli parkinud oma auto meie parklasse nii, et vingugaasi toru oli otse minu sauna ventilatsiooniaugu vastas. Oli va jömm end sedasi ristakile-ripakile parkalsse pannud ja auto mootori tööle jätnud. Kesk koduseid majapidamistöid hakkasin äkki tundma, et kuskilt tuleb autogaasi vingu... Lähen asja uurima, ja avastan allika - täitsa ilma naljata, tundub, et mees oleks nagu sihilikult oma auto vingugaasi toru minu ventilatsioonisüsteemiga ühendanud. No mötlesin, et ehk tuleb ruttu ja lahkub. Aga vöta näpust - auto müdiseb omasoodu ja juhti ei kuskil. Kuna see polnud meie maja auto, arvasin, et minu kirikuöpetajast naabri tütrel on jälle mingid idioot peikad külas. Neid seal vahel käib. Tegelt päris sageli. Ja eriliselt helgepealised nad kahjuks ei ole, oma käitumiste ja tegudega... Ootan veerand tundi, korter juba surmavat vingugaasi täis. Juhti aga ei kuskil. Hakkasin juba töesti arvama, et vb olla keegi tahabki eestlast ära tappa:) Ootasin veel veerand tundi ja siis äkki vastasmajast tuleb suure öhinaga noor perekond, titt süles ja puha - vöiks ju juba nagu inimesed olla.... Küsisin siis, et kast teil oli plaan mind ära tappa, et oma vingugaasi mu ventilastioonisüsteemi lasete... "Anteeksi..." tuli vaid vaikne pomin... Ja nüüd on mul peavalu. Krt! Tegelt on ka Sooems olemas esimene Soome ja teine Soome. Ja see teine Soome on töepoolest nn lottluse musternäide.

Kass dieedile ja koer füsioteraapiasse!

Täna sain jälle heaoluühiskonna kultuurishoki. Sedakorda siis sellepärast, kuidas loomadesse suhtutakse… Juhtusin vaatama üle hulga aja telekat ja sealt saadet loomakliinikust. Ja mis siis oli seekordse saate sisu? Ülekaaluline kass, kes pandi dieedile: poole aasta jooksul vaja kaalu alandada umbes 2,5 kilo. Selleks tuleb toita kassi dieetsöögiga, panna peitu koera kröbuskid, mida kiisu salaja varastamas käib ja seetöttu ka köik muu üleliigselt ripakil olev söök ning tihendada söögikordi ja vähendada annuseid. Samuti tuleb iga kord enne sööki veidike mängida, et tekiks päris jahtipidava kassi tunne. Vahvad nöuanded. Arvan, et inimeselegi kasulikud Ning veel üks oluline asi – ülekaalulist kassi ei tohi panna paastuma, sest see vöib olla loomakese tervisele ohtlik. Ülekaalulisus on ka ohtlik, kass vöib saada suhkrutöve ja maks vöib rasvuda, ja seljaprobleemid vöivad tekkida ja pöiepöletik. Oh taevake, kas ongi kassil ja inimesel vahet? Koer aga määrati füsioteraapiasse peale käppade operatsiooni. Köigepealt käib kutsu pool tundi vesijooksus, seejärel on venitused ja siis veel köige löpuks massash… Ja koju minnes ostab perenaine loomakliinikust kaasa maiuspala… Mul on tunne, et Eestis sageli inimesedki ei saa sellist füsioteraapiat oma operatsioonide järel, rääkimata siis loomadest… Kuid vöib olla on asi arenenud ka meil ja meie loomadel samasugune tervishoiprogramm?

Otsus: Hakkan Ennast Ise Müüma!

Möni aeg tagasi sain koos oma vana profaga valmis jube hea raamatu riski ja kriisikommunikatsioonist. äripäev kirjastas ja puha. Ja ntuke reklaamis ka. Üldiselt on nii, et hea asi müüb end ise, aga on ka juhuseid, kus hea asi teiste heade asjade kuhja alla ära kaob ja siis ei leia seda mitte keegi enam üles. Nii on juhtunud ka meie suurepärase riski ja kriisikommunikatsiooni raamatuga. See on kadunud järjest juurdetulevate raamatumaaside hunniku alla ja keegi seda enam ei mäleta. Kuna raamat on töesti kasulik ja seetöttu ka hea, ma arvan, siis hakkan seda nüüd ise inimestele pakkuma. natike on see selline imeliku enesemüügi maiotsega asi küll, aga raamatu sisu on seda väärt. Raamatu kohta saad lugeda SIIT. Ja tegin ka riski ja kriisikommunikatsiooni BLOGI, et hakata sinna koguma värskemaid juhtumianalüüse ja sellega siis ka uut raamatut, värskemat, ette valmistama hakata. ja siis on raamatul ja kriisijuhtumitel veel ka oma lehekülg Näoraamatus. Ole möistlik ja tule kampa, sest... "loll öpib oma vigadest ja tark teiste vigadest..." Ja nii ongi.

Igavene kottimine ehk Krooniline ärapanemise sündroom

Lugesin tänaseid eesti lehti ja mind köigepeal ajas tigedaks ja siis tegi kurvaks. Nimelt see, et Eestis pidavelt ja krooniliselt kerkib avalikkuse ette selliseid olukordi kus inimesi söna otses möttes lihtsalt "kotitakse". See on nii riigiasutustes ja meditsiiniasutustes, asjaajamises, ühistranspordis, liikluskorralduses, parkimiskorralduses... Tänases Öhtulehes lugu, kus Keskhaigla juures haige lapsega vanema auto röömsasti teisaldatud ja kus Kiirabihaigla juures parkimiskellata invaliidi transportiv auto trahvitatud jne. ja siis veel nende asutuste suhtekorraldajad seletavad, et nii peabki (andestust Inga ja Svea, kuid tegelikult on selline suhtumine vale). Nende meditsiiniasutuste asi on tunda oma vastutust haigete eest. See vastutus ei ole vaid süsti tegemine vöi retsepti kirjutamine vöi arsti nöuanne. See on laiem turvalisuse küsimus. Inimesel on üksköik, kas seda parkimisplatsi haigla ja polikliiniku juures hoiab korras haigla kojamees vöi on selleks mingi firma kokku orgunnitud. Igal juhul seostab inimene majaümbrust selle majaga ja seal asuva asutusega. See on nii nagu inimese oma koduga - sul on ilus ja külalislahke kodu, aga oma maja hoovi parkimise korraldamiseks oled palganud firma ja see teeb su külalistele trahvi, vöi teisaldab su külisle auto, sest vsee oli natuke valesti paigutatud... See on igal juhul sigadus, näitab nende asutuste tegelikku hoolimatut poolt ja ausalt öelda, ajab vihale. Samas, lahendused oleksid ju väga lihtsad, kui need erinevad meditsiiniasutused natuke viitsiksid vaevuda mötlema. Näiteks meil siin Jyväskyläs on nii, et ka haiglate juures on tasuline parkimine, kuid hädalised saavad haigla infost vastavad kaardid, kus peal päev ja kellaaeg ja info et see on haigla vöi polikliiniku külastaja auto. Ja ratastoolis inimestele on ratastooliparkimiskohad. Ja kui Haigla vöi polikliiniku juhtkond on nii ohmu ja ideetu ja soovita inimesi töeliselt teenindada, siis on see selle asutuse suhtekorraldja esimene ja köige tähtsam ülesanne - oma tööandja sotsiaalne tundlikkus üle äratada, klientidele sobilikud lahendused välja möelda ja olla initsiaatoriks ka nende elluviimisel, mitte aga kalgilt ja üksköikselt erinevaid ülbitsemisi meedias seletada.

Transrasvadega stressi vastu

Mida te arvate, et need inimesed, kes kodust kaugel välismaal pahadele kapitalistidele orjatööd teevad, et mida need inimesed öhtuti kodus teevad. Vöi ehk siis mitte kodus, aga oma väikses üüripugerikus vöi söbra garaazhinurgas (et raha kokku hoida). Tööpäev Soomes saab reeglina otsa kell 4. Pärast seda kiirustavad usinad soomlased köik koju, lenkille, hobidega tegelema. ja elama isiklikku elu. Vaestel vöörtöölistel aga isiklikku elu ei olegi. Ok. Kui on selline arvutiga töö kui minul, saab kodus peale köhu täispugimist taas tööle hakata vöi sotsiaalsetes vörgustikes hängida vöi blogida. Kuid ikkagi... Mehed töenäoliselt lubavad endale möned ölled. Vahel ehk ka napsu kangemat. Aga naised? Minul täna tuli selline tahtmine, et lahustaks natuke millegiga suu kaudu seda va vöörsil elamise stressi. Viimati Eestist tulles olin kotti pistnud möned kamashokolaadid, mis ka vöörsile kolinud tütrel enam kohvrisse ei mahtunud. Samuti oli kapis poolik pudel Viru Valget ja mahla. Valik on halb igal juhul - Kamashokolaadist saan nüüd neid va transrasvu ja alkohol tapab nagunii, ilma rasvadetagi. Otsustasin siis sedasi. Alguses transrasvadega teen eeltöötlust ja siis enne magamaminekut luban endale ühe kodumaise viinaga yömyssy... Vat selline ebatervislik siis see vöörtööliste elu.

Mesikräpp ja lauahunnik

Eesti ja Soome on nagu saatusekaaslased, koos ja käsikäes nii heas kui halvas. Seekord siis halvas. Soome YLE seisab vastakuti peaministriga, lauaskandaali asjus. Meie Postimees seisab vastakuti presidendiprouaga kommiskandaali asjus. Soomlaste juhtum on selles möttes karmim, sest süüdistus peaministrile on ikkagi korruptsioonisüüdistus. Ja see iseenesest on äärmiselt karm teema Soomes, eriti avalikkuse hukkamöistu ärateenimise kontekstis. Soomlane peab end väga ausaks ja selline süüdistus peaministrile vöib olla solvav igale üksikisikule ja ei seda solvumist siis ka vaka all hoita. Ehk siis avalik diskussioon on kindlustatud. Nagu öhtustets uudistes kommenteeriti, et kui Vanhanen suudab töestada oma öigsust, lendavad pead YLE toimetuses. Kui aga YLE suudab töestada Vanhaneni süüd, saab viimasest üsna kinldalt poliitiline laip. Edasi loe SIIT